Uurimisteema: minevik

Nii kirjutas doktor Anti Selart Olaus Magnuse suurepärase teose kasutuslehele Tartu Ülikooli Raamatukogu harulduste osakonnas. Paraku saavad ilmselt vaid noorema põlvkonna ajaloolased selle tõeliselt humoorikast küljest aru. Tegelikult on selles elegantses üldistuses tõetera sees. Ajaloolase uurimisteema on minevik. Reeglina keskendutakse siiski mõnele piirkonnale või perioodile.

Eelmise korra jututeema jätkuks tahtsin veel mainida, et Mel Gibson on täiesti talutav näitleja kui ta parajasti midagi eepilist ei tee. Üks õhtu lausa nautisin filmi What Women Want ja mitu korda olen juhtunud vaatama ka Western-komöödiat Maverick. Lapsepõlvest mäletan teda Mad Maxist ja siis on loomulikult kõik need surmavad relvad. Bravehart on ka tore niikaua kui asjad liiga veriseks ei lähe.  Komöödianäitleja, noh.

Ent ilm on imeline. Just selline talv nagu talv peaks olema.

Mel Gibsoni Apocalypto

Newsweekist:

Once again he returns to his favorite theme: nearly naked men being tortured. Repeatedly. Imaginatively. At great length.

Tegemist on ühe parima filmiarvustusega, mida olen tükk aega lugenud. Väga tore on see, kuidas autor oskab välja tuua filmitegijate sõnumi (film algab sõnadega A great civilization is not conquered from without until it has destroyed itself from within) ja kuidas nad üldse seda vaatajani viia ei suuda. Sõnum ju hea, kahju, et teostus selle ära rikkus.
Ja rohkem lihtsalt ei lase see programm mul kirjutada ilma, et kujundus paigast ära ei läheks.

Kulli ja kirja teel rektoriks?

Sibasin täna mööda kodust õppehoone koridori kui kuulsin sealsetelt tugitoolidelt elavaid kilkeid. Kilgete ajendiks oli otseülekanne rektori valimistelt. Nimelt olid kaks kandidaati teises voorus saanud võrdsel arvul hääli ja nüüd otsustati edasi minev kandidaat loosida kulli-ja-kirja vistates. Vaimusilmas kangastusid juba homsed ajalehtede pealkirjad: "Eesti vanim ülikool sai endale loosiga rektori!" Õnneks küll otsustati loosi teel vaid kolmandasse vooru edasi mineja.

Mitte, et ma oleks eriline Ergma pooldaja või siis meeleheitlikult tema vastu, aga päeva lõpptulemus tegi veelgi nõutumaks. Rektor jäigi valimata ja alma mater ilma suure juhita. Ilmselt olid reeglid sellised, et Kalmu enam hääletama ei hakatud. Võimalik, et ta oleks saanud. Moodustati ju Ergma-vastane liit. Nagu mitte väga kauges minevikus Rüütli-vastane liit.

Huvitav, et meil liitutakse viimasel ajal millegi vastu, mitte millegi poolt. Kas see ongi siis see eestlaslik mentaliteet? Või on meil puudus nendest tõeliselt headest kandidaatitest ja eesmärkidest, mille nimel liituda ja võidelda. Põhimõte on, et noh, need paar käivad kah, ükskõik, kes neist siis, aga vot seda me ei taha! 

Ega mul endal ka antud kolmest kandidaadist kindlat eelistust ei olnud. Iseenesest meeldib mulle põhimõte, et rektor võiks olla apoliitiline. Aga hakka siis enne riigikogu valimisi rektorit valima ja oota, et kõik kenasti läheks.

Ilmselt ootab suur osa rahvast päeva, mil valimisreklaamid tänavalt kaovad. Ausõna, Aadu Musta tervisest pakatav näolapp ei ole esimene asi, mida ma pärast oma hommikukohvi tassipõhja ilmtingimata näha tahaksin. Keegi hoolas inimene oli linna peal käinud suurtele näolappidele musti hambaid ja vuntse joonistamas. Ja mis mulje ikkagi meie selle aasta valimisreklaamid endast jätavad?

Esiteks, Keskerakonnal on ilmselt liiga palju raha, muud ei näegi kui rohelist kerge kollaka varjundiga. Asi võib olla ka selles, et Tartus panustas Reformierakond bussidele ja näod ei paista pori seest lihtsalt välja. Teiseks, valimiste märksõnadeks on raha ja ausus (just selles järjekorras). Kelle jaoks rahas peitub õnn ja kelle jaoks mitte pole üldse oluline. It's all about money. Keskerakond ja Reform lubavad telepildis seda ja teist ja natuke kolmandat peale. Keeruline on mõista, mida taotleb IRL sellega, et toetab seriaali CSI. Seriaal ise on küll täiesti vaadatav, aga milliseid väärtusi see kannab? Ühest küljest populariseerib see ilmselt reaalteadusi, mida on ka tarvis. Samas on see siiski seriaal, mis süveneb inimhinge pahupoolde -- igasugu kuritegelikesse tegevustesse. Ja lõpuks on tegemist siiski Ameerikast tuleva rahategemismasinaga, mis on saavutanud masside tähelepanu. Veidi kummaliselt kõlavad ka SDI "Jokk jätta!" ja Kristlike Demokraatide "Ausalt saab ka". Oi, kas tõesti? Ja varem pole proovitud, sest et .... ? Ei, aus poliitik nagu aus advokaat siiski eksiteerib, kasvõi Platoni ideede maailmas.

Oeh, mul on hea meel kui see tsirkus jälle läbi saab. Aga, rahvas, minge valima!

Sõrmusest

Ühel õhtul magama jäädes käis peast läbi mõte, et see, mis mind hetkel tegelikult vaevab, on sõrmuse koorem. Või selle metafoor. Minu jaoks on sõrmuseks hetkel võetud kohustused. Mida rohkem kohustusi võtad ja neid täidad, seda rohkem neid sulle pakutakse, seda rohkem sa neid vastu võtad, sest kuidas saaksid siis inimestele pettumuse vamistada. Ja sealt edasi seda raskem sul on, seda halvemini sa neid täidad, seda halvemini sa end tunned ja seda raskem koorem on.

Sellega on seotud ahnus - mida rohkem kohustusi, seda tähtsamana sa end tunned, seda rohkem on sul lootust saada seda va mammonat, seda targemaks-ilusamaks-osavamaks sa muutud.

Sellega on seotud vägi - sõrmus on midagi, mille abil suudad saavutada kõik eelpoolmainitu.

See on nõiaring, millest on raske välja tulla. Kes või mis see on, kellele või millele peaksin ütlema esimese "ei"? Ja kui see "ei" saab öeldud, ei muutu midagi, sest samas olen juba jõudnud öelda kaks korda "jah". Sõrmust ei saa peita, niisama hävitada ja sellest on raske loobuda. We must send the Ring to the Fire.

What strength have we for the finding of the Fire in which it was made? That is the path of despair. Sõrmus tuleb ühe korraga hävitada. Mitte näpistada tund siit ja teine sealt ning siis tunda südametunnistuse piinu selle pärast, et ei ole 20 tundi päevas rabelenud. Kogu olemise alustalasid tuleb kõigutada. Vahetada kardinaalselt vaatenurka.

Probleemi tunnistamine on esimene samm. I will take the Ring, he said, 'though I do not know the way.'

PS Täiesti hämmastav kui kergesti võib ära harjuda filmiversiooniga.

Mnjah

 Nii, ja kui keegi tunneb, et ta suudab lahendada kujunduslikud probleemid, siis palun abi. Pool tundi kirjutad ja poolteist tundi üritad teksti kuidagi kõigile nähtavaks teha. Ja ei midagi.

Concerning hobbits

Ma mõtlesin, et proovin ka. Rate'is ma ei ole, Orkutis ka mitte. Prooviks siis seda blogi-asjandust. Harjutaks vähemat kirjutamist. Päevikut pidades kirjutad vaid endale, siin on see oht, et järsku keegi loeb. Sunnib korra üle lugema ja rämedamad trükivead ära parandama.

Või on asi selles, et pime on, vihma sajab ja Biggsi Teaching for Quality Learning at University ei kutsu täna lugema. Eriti miski ei kutsu täna lugema. Ja nälg on.

Ma pole praegu suuem asi majapidaja. Miks ma peaksin? Elan üksi ja käin kodus vaid magamas. Mulle meeldib hea söök ja hea jook. Mulle meeldib süüa teha. Ent kodus puudub igasugune toiduvaru. Seega olin rõõmsalt üllatunud kui leidsin 
vastu ootusi kapinurgast veerand pakki spagette ja külmkapist kolmandiku pudelit 
magushaput kastet, mille tähtaeg tuleb alles aprillis. Pidu! Ei peagi vihmaga Statoili hotdogi 
järgi minema.
 

Ilmselt oli Luthien haldjas, kes vajas valgust ja sellepärast eelistas ta Neldorethi Menegrothile. Pimedus sööb energiat. Hommikul ärgates on pime ja siis on see hetk kui välja minnes kustutad esiku tule ära ja ehmatad selle peale, et magamistoa aknast paistab pisut valgust, või hallust, peaks ütlema. Kus on külm lumine talv, kus taevas on sama sinine kui Luthieni kleit ja päike sillerdab
vastu igalt jääkristallilt?

Ega ma sellest bloogimisest veel päris täpselt aru ei saa. Mis on mul maailmale öelda? Lugedes aga Kuldmari blogi jõudsin selgusele, et tegelikult oli tore tema viimase aja seiklusi lugeda. Aga miks ma ei suhtle temaga silmast silma? Ja teistega? Mis on saanud vanast heast kohvikuskäimise tavast? Mitu asja. Esiteks kiire. Töö-kool-pere-muud kohustused. Teiseks raha. Vaatamata nendele viieteisttunnistele tööpäevadele jätab paar õhtut nädalas kohvikus käia rahakotti auke. Komandaks distantsid. Elan Tartus ja kolm 
kõige lähedasemat sõbrannat on end paigutanud Tallinna, Narva ja Brüsseli. 
Kui tihti ma neid siis ikkagi näen. Rääkimata nendest teistest toredatest inimestest, 
keda tahaks ka näha.

Ent eks sel ikka ole see päeviku-effekt ka. Saad südamelt ära rääkida.