Ma mõtlesin, et proovin ka. Rate'is ma ei ole, Orkutis ka mitte. Prooviks siis seda blogi-asjandust. Harjutaks vähemat kirjutamist. Päevikut pidades kirjutad vaid endale, siin on see oht, et järsku keegi loeb. Sunnib korra üle lugema ja rämedamad trükivead ära parandama.
Või on asi selles, et pime on, vihma sajab ja Biggsi Teaching for Quality Learning at University ei kutsu täna lugema. Eriti miski ei kutsu täna lugema. Ja nälg on.
Ma pole praegu suuem asi majapidaja. Miks ma peaksin? Elan üksi ja käin kodus vaid magamas. Mulle meeldib hea söök ja hea jook. Mulle meeldib süüa teha. Ent kodus puudub igasugune toiduvaru. Seega olin rõõmsalt üllatunud kui leidsin
vastu ootusi kapinurgast veerand pakki spagette ja külmkapist kolmandiku pudelit
magushaput kastet, mille tähtaeg tuleb alles aprillis. Pidu! Ei peagi vihmaga Statoili hotdogi
järgi minema.
Või on asi selles, et pime on, vihma sajab ja Biggsi Teaching for Quality Learning at University ei kutsu täna lugema. Eriti miski ei kutsu täna lugema. Ja nälg on.
Ma pole praegu suuem asi majapidaja. Miks ma peaksin? Elan üksi ja käin kodus vaid magamas. Mulle meeldib hea söök ja hea jook. Mulle meeldib süüa teha. Ent kodus puudub igasugune toiduvaru. Seega olin rõõmsalt üllatunud kui leidsin
vastu ootusi kapinurgast veerand pakki spagette ja külmkapist kolmandiku pudelit
magushaput kastet, mille tähtaeg tuleb alles aprillis. Pidu! Ei peagi vihmaga Statoili hotdogi
järgi minema.
vastu igalt jääkristallilt?
Ega ma sellest bloogimisest veel päris täpselt aru ei saa. Mis on mul maailmale öelda? Lugedes aga Kuldmari blogi jõudsin selgusele, et tegelikult oli tore tema viimase aja seiklusi lugeda. Aga miks ma ei suhtle temaga silmast silma? Ja teistega? Mis on saanud vanast heast kohvikuskäimise tavast? Mitu asja. Esiteks kiire. Töö-kool-pere-muud kohustused. Teiseks raha. Vaatamata nendele viieteisttunnistele tööpäevadele jätab paar õhtut nädalas kohvikus käia rahakotti auke. Komandaks distantsid. Elan Tartus ja kolm
kõige lähedasemat sõbrannat on end paigutanud Tallinna, Narva ja Brüsseli.
Kui tihti ma neid siis ikkagi näen. Rääkimata nendest teistest toredatest inimestest,
keda tahaks ka näha.
Ent eks sel ikka ole see päeviku-effekt ka. Saad südamelt ära rääkida.
1 comment:
Vahva on see, et kõik blogid kipuvad ikka algama eneseõigustusega; minu oma ei ole siin ka mingiks erandiks, heh! Aga kui asjaolud tõesti-tõesti nii harva kokku viivad, siis teeb rõõmu iga uus elumärk kaugele kadunud sõpradest.
Ja kirjavigadest (ise norisid ju, eksole): efekt kirjutatakse ühe f-iga. :D
Post a Comment