Ühel õhtul magama jäädes käis peast läbi mõte, et see, mis mind hetkel tegelikult vaevab, on sõrmuse koorem. Või selle metafoor. Minu jaoks on sõrmuseks hetkel võetud kohustused. Mida rohkem kohustusi võtad ja neid täidad, seda rohkem neid sulle pakutakse, seda rohkem sa neid vastu võtad, sest kuidas saaksid siis inimestele pettumuse vamistada. Ja sealt edasi seda raskem sul on, seda halvemini sa neid täidad, seda halvemini sa end tunned ja seda raskem koorem on.
Sellega on seotud ahnus - mida rohkem kohustusi, seda tähtsamana sa end tunned, seda rohkem on sul lootust saada seda va mammonat, seda targemaks-ilusamaks-osavamaks sa muutud.
Sellega on seotud vägi - sõrmus on midagi, mille abil suudad saavutada kõik eelpoolmainitu.
See on nõiaring, millest on raske välja tulla. Kes või mis see on, kellele või millele peaksin ütlema esimese "ei"? Ja kui see "ei" saab öeldud, ei muutu midagi, sest samas olen juba jõudnud öelda kaks korda "jah". Sõrmust ei saa peita, niisama hävitada ja sellest on raske loobuda. We must send the Ring to the Fire.
What strength have we for the finding of the Fire in which it was made? That is the path of despair. Sõrmus tuleb ühe korraga hävitada. Mitte näpistada tund siit ja teine sealt ning siis tunda südametunnistuse piinu selle pärast, et ei ole 20 tundi päevas rabelenud. Kogu olemise alustalasid tuleb kõigutada. Vahetada kardinaalselt vaatenurka.
Probleemi tunnistamine on esimene samm. I will take the Ring, he said, 'though I do not know the way.'
PS Täiesti hämmastav kui kergesti võib ära harjuda filmiversiooniga.
Sellega on seotud ahnus - mida rohkem kohustusi, seda tähtsamana sa end tunned, seda rohkem on sul lootust saada seda va mammonat, seda targemaks-ilusamaks-osavamaks sa muutud.
Sellega on seotud vägi - sõrmus on midagi, mille abil suudad saavutada kõik eelpoolmainitu.
See on nõiaring, millest on raske välja tulla. Kes või mis see on, kellele või millele peaksin ütlema esimese "ei"? Ja kui see "ei" saab öeldud, ei muutu midagi, sest samas olen juba jõudnud öelda kaks korda "jah". Sõrmust ei saa peita, niisama hävitada ja sellest on raske loobuda. We must send the Ring to the Fire.
What strength have we for the finding of the Fire in which it was made? That is the path of despair. Sõrmus tuleb ühe korraga hävitada. Mitte näpistada tund siit ja teine sealt ning siis tunda südametunnistuse piinu selle pärast, et ei ole 20 tundi päevas rabelenud. Kogu olemise alustalasid tuleb kõigutada. Vahetada kardinaalselt vaatenurka.
Probleemi tunnistamine on esimene samm. I will take the Ring, he said, 'though I do not know the way.'
PS Täiesti hämmastav kui kergesti võib ära harjuda filmiversiooniga.
1 comment:
Tähendab, see, et oled need kohustused endale ise võtnud, on tegelikult kergendus, mitte koorem. Vaatenurka peakski ehk selle koha pealt muutma. See on nii, et kui valiku oled teinud sina ise, siis peabki olema uhke ja seda rada pidi rahulikult (või erutatult) sammuma.
Hullem on lugu siis, kui kohustused langevad sulle kaela valikuta, tõepoolest ilma igasuguse valikuta (või on sul valida kohustuste ja millegi vahel, mis su maailmapilti keskeltläbi üldse ei mahu).
Selle nimi on see iidvana tähendamissõna, et vanemate patud nuheldakse seitse põlve edasi laste kaela. Ja kes siis garanteerib, et seitse järeltulevat põlve on patust puhtad kui äsja Fairy-ga läikimalöödud nõud? See ei lõpe kunagi ära.
Kui optimistlik meeleavaldus! Tõepoolest!
Post a Comment