Alates rahutustest...

...igal õhtul vaatan ma uudiseid, et meelde tuletada,
...igal õhtul joon, et seejärel unustada,
...igal õhtul unistan, et me pole nii tähtsad,
...igal õhtul mõtlen, et haukuv koer ei hammusta,
...igal õhtul loodan, et ärkan hommikul Eestis

Elu on imeline?

Sellised nädalad tuleks ära keelata. Ma usun, et ma elaks oma 120 tunnise koormusega nädala muidu kenasti üle, aga see, et arvuti katki läheb ja siis saad veel sõimata noore meessoost silmaarsti käest -- no see on liig! Ja tema sõnum ei olnud mitte: miks te ei hoolitse oma nägemise eest, vaid te olete niikuinii nii mõttetu inimene, kes ei taha midagi näha, milleks teile need prillid? Aitähh!

Ent Newsweek suudab jälle:
"Remember the European constitution? Once upon a time, it seemed the answer to all European Union's woes. ... And so it began. There was a year-long Constitutional Convention, replete with lofty references to a new generation of European founding fathers. Yet, the resulting document proved uninspiring, even unreadable. Voters in France and the Netherlands rejected it in 2005 as a symbol of everything they disliked -- social-welfare cuts, immigration, their own governments -- anything except the actual EU policy. That ushered in a long "reflection period" during which no one reflected. Prudent politicians might just have let the constitution die then, but no. It's back."
Naelapea pihta! Tehke uus või ärge tehke üldse! Kui tahetakse inimeseni jõuda, siis kirjutage inimese keeles. Konstitutsioon peaks olema midagi lühikest ja hoomatavat ning see, millele põhinevad teised seadused, mida iga inimene ei pea ilmtingimata lugema.

Belerioni neem

Vahel tulevad raamatud sinu ellu siis, kui sa oled selleks ise valmis. Ma oleks võinud "Hõbevalget" ja "Hõbevalgemat" lugeda ka näiteks keskkooli ajal ja seda nautida. Samas, nüüd, mil antiikgeograafid on vanad sõbrad ja Breemeni Adam ka, on ikka hoopis teine asi. Kui oled juba laulnud sellest, kuidas Saarema põleb teadmata, millist tähendust see laul võis kanda. Ja Belerioni neem ei ole Beleriandist kindlasti kaugel.

Kaks asja

Esiteks, mis värk nende raamatukogudega on? Arutlesime selle üle paar päeva tagasi raamatukogu trepil. Miks on see nii, et on vaja võtta raamatukogust sületäite kaupa raamatuid ja siis, kui kolm korda on juba pikendatud, või, jumal hoidku, keegi on end nende taha järjekorda pannud, viime suurema osa tagasi nii, et pole neid kordagi lahti teinud? Ja lugemas käiakse ikka raamatukogus. Peaks vist tegema grupi Anonüümsed Raamatukogusõltlased -- 12 päeva nii, et pole raamatukogust ühtegi raamatut võtnud, 32 päeva pole raamatukogust ühtegi raamatu võtnud...

Teiseks, mis värk nende naistega on? Seriaalides, ma mõtlen. Oli kultusseriaal "Seks ja linn", kus oli neli naist, kes olid meeleheitel selle pärast, et nad olid vallalised. Nüüd on kultusseriaal "Meeleheitel koduperenaised", kes on meeleheitel selle pärast, et nad on abielus. Make up your mind! Kas see on siis see, mida meie ühiskond üritab noortele tüdrukutele selgeks teha? Otsige endale kiiresti mees, muidu olete õnnetud ja vaadake, kuidas te siis sellest tüübist kiiresti lahti saate, sest muidu on teie elu põrgu. Ja jumal hoidku teid laste eest. Kui te ise mehest lahti ei saa, siis ta jätab teid maha ja oletegi üksikema. Ja elu peabki olema hädaorg, sest lapsepõlve, teatavasti, enam ammu ei ole. See on siis nüüd see, kuhu naisliikumine on meid viinud? Kas naised lihtsalt mõtlevad endast nii halvasti või ... mis värk sellega siis ikkagi on? No ma ei tea.

Toredad torumehed

See kõik algas esmaspäeva õhtul, aga siis mina seda veel ei teadnud. Mul on nimelt boiler ja läheb natuke aega enne kui see tühjaks saab. Ent juba teisipäeva hommikul tuvastasin ma, et vett ei ole. Maja peal ühtegi silti ka ei ole, mis sellist ebatavalist olukorda seletaks. Mõtlesin, et kui õhtul koju tulles ikka veel kraanist midagi ei tule, helistan ühistu esimehe-
le ja palun tal seda olukorda seletada.

Aga vahetult enne pärastlõunase loengu algust helises mu telefon ja reibas hääl küsis, kas mul vett on? Ma vastasin, et ei ole. Hahaa, vastas tema, ei ole jah. Nimelt vahetatakse majas torusid ja tegelikult hoopis teisel pool maja ja tema ega keegi teine ei tea, kuidas see võimalik on, et minul ja ülemistel naabritel vett ei ole. Ja ei tule ka. Vähemalt mitte enne kui torumehed minu korterini jõuavad. Leppisime siis kokku, et neljapäeval.

Kolisin niikauaks välja, et neljapäeva hommikul vara tagasi olla. Päev möödus suhteliselt rahulikult. Torumehed said hakkama mu prilllauaga, ent püstitasid kenad valged uued torud ja uue veemõõtja, millel on pass. Väga kena, eksole. Välja arvatud asjaolu, et kui nemad puurimise lõpetasid, alustas seda naaber, kes on otsustanud oma köögis nüüd remonti teha.

Reedel pidid nad vahetama välja torukese köögis, mis ei pidanud võtma üldse kaua aega ja ma pididn jõudma kenasti Tallinna (küll 11 tundi hiljem kui algselt plaanitud). Siis, reede pärastlõunal, võtsin ma ette korraliku suurpuhastuse köögis (puhastasin isegi veekeetjat katlakivist) ja hõõrusin lauahõbeda (milles hõbedat on vähem kui 1 %) läikima ja poolteist tundi enne rongi väljumist hakkas vastpandud torude juurest laest sadama liivast sogast vett otse minu läikima löödud pindadele. Ma siis helistasin ühistu esimehele, et kas see peabki nii olema. Tuppa sadas karjakaupa torumehi, kõik vaatasid ja kratsisid kukalt ja teatasid, et see ei ole võimalik. Nagu see, et mul esmaspäevast saati vett ei olnud, ei olnud järsku võimalik ka see, et mul seda reedest natuke liiga palju on. No ma ei tea.

Olukord sundis mind Tallinnast plaanitust varem, pühapäeva õhtul, lahkuma. Esmaspäevased parandustööd pidid võtma vaid tunnikese. Ma ootasin torumehi pingeliselt kella üheni. Nälgides. Nad tulid, vaatasid, tõid midagi ja läksid ära. Tulid, vaatasid, võtsid midagi, läksid ära. Ja siis hakkas sadama. Köögis, ma mõtlen. Mitte nagu reedel. Sadama, voolama kosena laest toru ümbrusest, kelmikalt põigates boileri peale ja valgudes kena kosena minu hommikul hoole ja vaevaga pestud nõudele,  sealt edasi alla põrandale ning sealt kenasti alumisse korterisse.

Kui nüüd ühistu esimees (kes, nagu ilmnes, elab minu all -- jaaa, ma keeran nüüd muusika kell 11 vaiksemaks küll, jah) ähkides ja puhkides ka minu juurde jõudis ja röögatas, et nüüd sajab juba tema juures ka, siis tööde juhataja otsene tsitaat oli: "Ah, lõpetage ära!". Ilmselt ponud ka see võimalik. Seejärel ei saanud ma enam millesti aru. Mulle midagi enam ei räägitud.

Kui kell oli viis ja midagi polnud toimunud ja keegi polnud mulle midagi öelnud, põgenesin ma kodust ja lõpetasin paastu Pizza poe juures Fransescanaga. Viimastel päevadel pole mu köögis enam sadanud.

 

Uurimisteema: minevik

Nii kirjutas doktor Anti Selart Olaus Magnuse suurepärase teose kasutuslehele Tartu Ülikooli Raamatukogu harulduste osakonnas. Paraku saavad ilmselt vaid noorema põlvkonna ajaloolased selle tõeliselt humoorikast küljest aru. Tegelikult on selles elegantses üldistuses tõetera sees. Ajaloolase uurimisteema on minevik. Reeglina keskendutakse siiski mõnele piirkonnale või perioodile.

Eelmise korra jututeema jätkuks tahtsin veel mainida, et Mel Gibson on täiesti talutav näitleja kui ta parajasti midagi eepilist ei tee. Üks õhtu lausa nautisin filmi What Women Want ja mitu korda olen juhtunud vaatama ka Western-komöödiat Maverick. Lapsepõlvest mäletan teda Mad Maxist ja siis on loomulikult kõik need surmavad relvad. Bravehart on ka tore niikaua kui asjad liiga veriseks ei lähe.  Komöödianäitleja, noh.

Ent ilm on imeline. Just selline talv nagu talv peaks olema.

Mel Gibsoni Apocalypto

Newsweekist:

Once again he returns to his favorite theme: nearly naked men being tortured. Repeatedly. Imaginatively. At great length.

Tegemist on ühe parima filmiarvustusega, mida olen tükk aega lugenud. Väga tore on see, kuidas autor oskab välja tuua filmitegijate sõnumi (film algab sõnadega A great civilization is not conquered from without until it has destroyed itself from within) ja kuidas nad üldse seda vaatajani viia ei suuda. Sõnum ju hea, kahju, et teostus selle ära rikkus.
Ja rohkem lihtsalt ei lase see programm mul kirjutada ilma, et kujundus paigast ära ei läheks.

Kulli ja kirja teel rektoriks?

Sibasin täna mööda kodust õppehoone koridori kui kuulsin sealsetelt tugitoolidelt elavaid kilkeid. Kilgete ajendiks oli otseülekanne rektori valimistelt. Nimelt olid kaks kandidaati teises voorus saanud võrdsel arvul hääli ja nüüd otsustati edasi minev kandidaat loosida kulli-ja-kirja vistates. Vaimusilmas kangastusid juba homsed ajalehtede pealkirjad: "Eesti vanim ülikool sai endale loosiga rektori!" Õnneks küll otsustati loosi teel vaid kolmandasse vooru edasi mineja.

Mitte, et ma oleks eriline Ergma pooldaja või siis meeleheitlikult tema vastu, aga päeva lõpptulemus tegi veelgi nõutumaks. Rektor jäigi valimata ja alma mater ilma suure juhita. Ilmselt olid reeglid sellised, et Kalmu enam hääletama ei hakatud. Võimalik, et ta oleks saanud. Moodustati ju Ergma-vastane liit. Nagu mitte väga kauges minevikus Rüütli-vastane liit.

Huvitav, et meil liitutakse viimasel ajal millegi vastu, mitte millegi poolt. Kas see ongi siis see eestlaslik mentaliteet? Või on meil puudus nendest tõeliselt headest kandidaatitest ja eesmärkidest, mille nimel liituda ja võidelda. Põhimõte on, et noh, need paar käivad kah, ükskõik, kes neist siis, aga vot seda me ei taha! 

Ega mul endal ka antud kolmest kandidaadist kindlat eelistust ei olnud. Iseenesest meeldib mulle põhimõte, et rektor võiks olla apoliitiline. Aga hakka siis enne riigikogu valimisi rektorit valima ja oota, et kõik kenasti läheks.

Ilmselt ootab suur osa rahvast päeva, mil valimisreklaamid tänavalt kaovad. Ausõna, Aadu Musta tervisest pakatav näolapp ei ole esimene asi, mida ma pärast oma hommikukohvi tassipõhja ilmtingimata näha tahaksin. Keegi hoolas inimene oli linna peal käinud suurtele näolappidele musti hambaid ja vuntse joonistamas. Ja mis mulje ikkagi meie selle aasta valimisreklaamid endast jätavad?

Esiteks, Keskerakonnal on ilmselt liiga palju raha, muud ei näegi kui rohelist kerge kollaka varjundiga. Asi võib olla ka selles, et Tartus panustas Reformierakond bussidele ja näod ei paista pori seest lihtsalt välja. Teiseks, valimiste märksõnadeks on raha ja ausus (just selles järjekorras). Kelle jaoks rahas peitub õnn ja kelle jaoks mitte pole üldse oluline. It's all about money. Keskerakond ja Reform lubavad telepildis seda ja teist ja natuke kolmandat peale. Keeruline on mõista, mida taotleb IRL sellega, et toetab seriaali CSI. Seriaal ise on küll täiesti vaadatav, aga milliseid väärtusi see kannab? Ühest küljest populariseerib see ilmselt reaalteadusi, mida on ka tarvis. Samas on see siiski seriaal, mis süveneb inimhinge pahupoolde -- igasugu kuritegelikesse tegevustesse. Ja lõpuks on tegemist siiski Ameerikast tuleva rahategemismasinaga, mis on saavutanud masside tähelepanu. Veidi kummaliselt kõlavad ka SDI "Jokk jätta!" ja Kristlike Demokraatide "Ausalt saab ka". Oi, kas tõesti? Ja varem pole proovitud, sest et .... ? Ei, aus poliitik nagu aus advokaat siiski eksiteerib, kasvõi Platoni ideede maailmas.

Oeh, mul on hea meel kui see tsirkus jälle läbi saab. Aga, rahvas, minge valima!

Sõrmusest

Ühel õhtul magama jäädes käis peast läbi mõte, et see, mis mind hetkel tegelikult vaevab, on sõrmuse koorem. Või selle metafoor. Minu jaoks on sõrmuseks hetkel võetud kohustused. Mida rohkem kohustusi võtad ja neid täidad, seda rohkem neid sulle pakutakse, seda rohkem sa neid vastu võtad, sest kuidas saaksid siis inimestele pettumuse vamistada. Ja sealt edasi seda raskem sul on, seda halvemini sa neid täidad, seda halvemini sa end tunned ja seda raskem koorem on.

Sellega on seotud ahnus - mida rohkem kohustusi, seda tähtsamana sa end tunned, seda rohkem on sul lootust saada seda va mammonat, seda targemaks-ilusamaks-osavamaks sa muutud.

Sellega on seotud vägi - sõrmus on midagi, mille abil suudad saavutada kõik eelpoolmainitu.

See on nõiaring, millest on raske välja tulla. Kes või mis see on, kellele või millele peaksin ütlema esimese "ei"? Ja kui see "ei" saab öeldud, ei muutu midagi, sest samas olen juba jõudnud öelda kaks korda "jah". Sõrmust ei saa peita, niisama hävitada ja sellest on raske loobuda. We must send the Ring to the Fire.

What strength have we for the finding of the Fire in which it was made? That is the path of despair. Sõrmus tuleb ühe korraga hävitada. Mitte näpistada tund siit ja teine sealt ning siis tunda südametunnistuse piinu selle pärast, et ei ole 20 tundi päevas rabelenud. Kogu olemise alustalasid tuleb kõigutada. Vahetada kardinaalselt vaatenurka.

Probleemi tunnistamine on esimene samm. I will take the Ring, he said, 'though I do not know the way.'

PS Täiesti hämmastav kui kergesti võib ära harjuda filmiversiooniga.

Mnjah

 Nii, ja kui keegi tunneb, et ta suudab lahendada kujunduslikud probleemid, siis palun abi. Pool tundi kirjutad ja poolteist tundi üritad teksti kuidagi kõigile nähtavaks teha. Ja ei midagi.

Concerning hobbits

Ma mõtlesin, et proovin ka. Rate'is ma ei ole, Orkutis ka mitte. Prooviks siis seda blogi-asjandust. Harjutaks vähemat kirjutamist. Päevikut pidades kirjutad vaid endale, siin on see oht, et järsku keegi loeb. Sunnib korra üle lugema ja rämedamad trükivead ära parandama.

Või on asi selles, et pime on, vihma sajab ja Biggsi Teaching for Quality Learning at University ei kutsu täna lugema. Eriti miski ei kutsu täna lugema. Ja nälg on.

Ma pole praegu suuem asi majapidaja. Miks ma peaksin? Elan üksi ja käin kodus vaid magamas. Mulle meeldib hea söök ja hea jook. Mulle meeldib süüa teha. Ent kodus puudub igasugune toiduvaru. Seega olin rõõmsalt üllatunud kui leidsin 
vastu ootusi kapinurgast veerand pakki spagette ja külmkapist kolmandiku pudelit 
magushaput kastet, mille tähtaeg tuleb alles aprillis. Pidu! Ei peagi vihmaga Statoili hotdogi 
järgi minema.
 

Ilmselt oli Luthien haldjas, kes vajas valgust ja sellepärast eelistas ta Neldorethi Menegrothile. Pimedus sööb energiat. Hommikul ärgates on pime ja siis on see hetk kui välja minnes kustutad esiku tule ära ja ehmatad selle peale, et magamistoa aknast paistab pisut valgust, või hallust, peaks ütlema. Kus on külm lumine talv, kus taevas on sama sinine kui Luthieni kleit ja päike sillerdab
vastu igalt jääkristallilt?

Ega ma sellest bloogimisest veel päris täpselt aru ei saa. Mis on mul maailmale öelda? Lugedes aga Kuldmari blogi jõudsin selgusele, et tegelikult oli tore tema viimase aja seiklusi lugeda. Aga miks ma ei suhtle temaga silmast silma? Ja teistega? Mis on saanud vanast heast kohvikuskäimise tavast? Mitu asja. Esiteks kiire. Töö-kool-pere-muud kohustused. Teiseks raha. Vaatamata nendele viieteisttunnistele tööpäevadele jätab paar õhtut nädalas kohvikus käia rahakotti auke. Komandaks distantsid. Elan Tartus ja kolm 
kõige lähedasemat sõbrannat on end paigutanud Tallinna, Narva ja Brüsseli. 
Kui tihti ma neid siis ikkagi näen. Rääkimata nendest teistest toredatest inimestest, 
keda tahaks ka näha.

Ent eks sel ikka ole see päeviku-effekt ka. Saad südamelt ära rääkida.