Belerioni neem

Vahel tulevad raamatud sinu ellu siis, kui sa oled selleks ise valmis. Ma oleks võinud "Hõbevalget" ja "Hõbevalgemat" lugeda ka näiteks keskkooli ajal ja seda nautida. Samas, nüüd, mil antiikgeograafid on vanad sõbrad ja Breemeni Adam ka, on ikka hoopis teine asi. Kui oled juba laulnud sellest, kuidas Saarema põleb teadmata, millist tähendust see laul võis kanda. Ja Belerioni neem ei ole Beleriandist kindlasti kaugel.

Kaks asja

Esiteks, mis värk nende raamatukogudega on? Arutlesime selle üle paar päeva tagasi raamatukogu trepil. Miks on see nii, et on vaja võtta raamatukogust sületäite kaupa raamatuid ja siis, kui kolm korda on juba pikendatud, või, jumal hoidku, keegi on end nende taha järjekorda pannud, viime suurema osa tagasi nii, et pole neid kordagi lahti teinud? Ja lugemas käiakse ikka raamatukogus. Peaks vist tegema grupi Anonüümsed Raamatukogusõltlased -- 12 päeva nii, et pole raamatukogust ühtegi raamatut võtnud, 32 päeva pole raamatukogust ühtegi raamatu võtnud...

Teiseks, mis värk nende naistega on? Seriaalides, ma mõtlen. Oli kultusseriaal "Seks ja linn", kus oli neli naist, kes olid meeleheitel selle pärast, et nad olid vallalised. Nüüd on kultusseriaal "Meeleheitel koduperenaised", kes on meeleheitel selle pärast, et nad on abielus. Make up your mind! Kas see on siis see, mida meie ühiskond üritab noortele tüdrukutele selgeks teha? Otsige endale kiiresti mees, muidu olete õnnetud ja vaadake, kuidas te siis sellest tüübist kiiresti lahti saate, sest muidu on teie elu põrgu. Ja jumal hoidku teid laste eest. Kui te ise mehest lahti ei saa, siis ta jätab teid maha ja oletegi üksikema. Ja elu peabki olema hädaorg, sest lapsepõlve, teatavasti, enam ammu ei ole. See on siis nüüd see, kuhu naisliikumine on meid viinud? Kas naised lihtsalt mõtlevad endast nii halvasti või ... mis värk sellega siis ikkagi on? No ma ei tea.

Toredad torumehed

See kõik algas esmaspäeva õhtul, aga siis mina seda veel ei teadnud. Mul on nimelt boiler ja läheb natuke aega enne kui see tühjaks saab. Ent juba teisipäeva hommikul tuvastasin ma, et vett ei ole. Maja peal ühtegi silti ka ei ole, mis sellist ebatavalist olukorda seletaks. Mõtlesin, et kui õhtul koju tulles ikka veel kraanist midagi ei tule, helistan ühistu esimehe-
le ja palun tal seda olukorda seletada.

Aga vahetult enne pärastlõunase loengu algust helises mu telefon ja reibas hääl küsis, kas mul vett on? Ma vastasin, et ei ole. Hahaa, vastas tema, ei ole jah. Nimelt vahetatakse majas torusid ja tegelikult hoopis teisel pool maja ja tema ega keegi teine ei tea, kuidas see võimalik on, et minul ja ülemistel naabritel vett ei ole. Ja ei tule ka. Vähemalt mitte enne kui torumehed minu korterini jõuavad. Leppisime siis kokku, et neljapäeval.

Kolisin niikauaks välja, et neljapäeva hommikul vara tagasi olla. Päev möödus suhteliselt rahulikult. Torumehed said hakkama mu prilllauaga, ent püstitasid kenad valged uued torud ja uue veemõõtja, millel on pass. Väga kena, eksole. Välja arvatud asjaolu, et kui nemad puurimise lõpetasid, alustas seda naaber, kes on otsustanud oma köögis nüüd remonti teha.

Reedel pidid nad vahetama välja torukese köögis, mis ei pidanud võtma üldse kaua aega ja ma pididn jõudma kenasti Tallinna (küll 11 tundi hiljem kui algselt plaanitud). Siis, reede pärastlõunal, võtsin ma ette korraliku suurpuhastuse köögis (puhastasin isegi veekeetjat katlakivist) ja hõõrusin lauahõbeda (milles hõbedat on vähem kui 1 %) läikima ja poolteist tundi enne rongi väljumist hakkas vastpandud torude juurest laest sadama liivast sogast vett otse minu läikima löödud pindadele. Ma siis helistasin ühistu esimehele, et kas see peabki nii olema. Tuppa sadas karjakaupa torumehi, kõik vaatasid ja kratsisid kukalt ja teatasid, et see ei ole võimalik. Nagu see, et mul esmaspäevast saati vett ei olnud, ei olnud järsku võimalik ka see, et mul seda reedest natuke liiga palju on. No ma ei tea.

Olukord sundis mind Tallinnast plaanitust varem, pühapäeva õhtul, lahkuma. Esmaspäevased parandustööd pidid võtma vaid tunnikese. Ma ootasin torumehi pingeliselt kella üheni. Nälgides. Nad tulid, vaatasid, tõid midagi ja läksid ära. Tulid, vaatasid, võtsid midagi, läksid ära. Ja siis hakkas sadama. Köögis, ma mõtlen. Mitte nagu reedel. Sadama, voolama kosena laest toru ümbrusest, kelmikalt põigates boileri peale ja valgudes kena kosena minu hommikul hoole ja vaevaga pestud nõudele,  sealt edasi alla põrandale ning sealt kenasti alumisse korterisse.

Kui nüüd ühistu esimees (kes, nagu ilmnes, elab minu all -- jaaa, ma keeran nüüd muusika kell 11 vaiksemaks küll, jah) ähkides ja puhkides ka minu juurde jõudis ja röögatas, et nüüd sajab juba tema juures ka, siis tööde juhataja otsene tsitaat oli: "Ah, lõpetage ära!". Ilmselt ponud ka see võimalik. Seejärel ei saanud ma enam millesti aru. Mulle midagi enam ei räägitud.

Kui kell oli viis ja midagi polnud toimunud ja keegi polnud mulle midagi öelnud, põgenesin ma kodust ja lõpetasin paastu Pizza poe juures Fransescanaga. Viimastel päevadel pole mu köögis enam sadanud.