Toredad torumehed

See kõik algas esmaspäeva õhtul, aga siis mina seda veel ei teadnud. Mul on nimelt boiler ja läheb natuke aega enne kui see tühjaks saab. Ent juba teisipäeva hommikul tuvastasin ma, et vett ei ole. Maja peal ühtegi silti ka ei ole, mis sellist ebatavalist olukorda seletaks. Mõtlesin, et kui õhtul koju tulles ikka veel kraanist midagi ei tule, helistan ühistu esimehe-
le ja palun tal seda olukorda seletada.

Aga vahetult enne pärastlõunase loengu algust helises mu telefon ja reibas hääl küsis, kas mul vett on? Ma vastasin, et ei ole. Hahaa, vastas tema, ei ole jah. Nimelt vahetatakse majas torusid ja tegelikult hoopis teisel pool maja ja tema ega keegi teine ei tea, kuidas see võimalik on, et minul ja ülemistel naabritel vett ei ole. Ja ei tule ka. Vähemalt mitte enne kui torumehed minu korterini jõuavad. Leppisime siis kokku, et neljapäeval.

Kolisin niikauaks välja, et neljapäeva hommikul vara tagasi olla. Päev möödus suhteliselt rahulikult. Torumehed said hakkama mu prilllauaga, ent püstitasid kenad valged uued torud ja uue veemõõtja, millel on pass. Väga kena, eksole. Välja arvatud asjaolu, et kui nemad puurimise lõpetasid, alustas seda naaber, kes on otsustanud oma köögis nüüd remonti teha.

Reedel pidid nad vahetama välja torukese köögis, mis ei pidanud võtma üldse kaua aega ja ma pididn jõudma kenasti Tallinna (küll 11 tundi hiljem kui algselt plaanitud). Siis, reede pärastlõunal, võtsin ma ette korraliku suurpuhastuse köögis (puhastasin isegi veekeetjat katlakivist) ja hõõrusin lauahõbeda (milles hõbedat on vähem kui 1 %) läikima ja poolteist tundi enne rongi väljumist hakkas vastpandud torude juurest laest sadama liivast sogast vett otse minu läikima löödud pindadele. Ma siis helistasin ühistu esimehele, et kas see peabki nii olema. Tuppa sadas karjakaupa torumehi, kõik vaatasid ja kratsisid kukalt ja teatasid, et see ei ole võimalik. Nagu see, et mul esmaspäevast saati vett ei olnud, ei olnud järsku võimalik ka see, et mul seda reedest natuke liiga palju on. No ma ei tea.

Olukord sundis mind Tallinnast plaanitust varem, pühapäeva õhtul, lahkuma. Esmaspäevased parandustööd pidid võtma vaid tunnikese. Ma ootasin torumehi pingeliselt kella üheni. Nälgides. Nad tulid, vaatasid, tõid midagi ja läksid ära. Tulid, vaatasid, võtsid midagi, läksid ära. Ja siis hakkas sadama. Köögis, ma mõtlen. Mitte nagu reedel. Sadama, voolama kosena laest toru ümbrusest, kelmikalt põigates boileri peale ja valgudes kena kosena minu hommikul hoole ja vaevaga pestud nõudele,  sealt edasi alla põrandale ning sealt kenasti alumisse korterisse.

Kui nüüd ühistu esimees (kes, nagu ilmnes, elab minu all -- jaaa, ma keeran nüüd muusika kell 11 vaiksemaks küll, jah) ähkides ja puhkides ka minu juurde jõudis ja röögatas, et nüüd sajab juba tema juures ka, siis tööde juhataja otsene tsitaat oli: "Ah, lõpetage ära!". Ilmselt ponud ka see võimalik. Seejärel ei saanud ma enam millesti aru. Mulle midagi enam ei räägitud.

Kui kell oli viis ja midagi polnud toimunud ja keegi polnud mulle midagi öelnud, põgenesin ma kodust ja lõpetasin paastu Pizza poe juures Fransescanaga. Viimastel päevadel pole mu köögis enam sadanud.